KUALA LUMPUR. rõõm ja pisarad

Nonii... lõpuks tagasi KList. Teekond oli pikk ja keeruline. Täis õnne ja õnnetust. Aga alusame algusest.
Tiim ( mina, gert, ivari, ander ja christian) saime kokku laupäeva hommikul ja liikusime piirpunkti poole. Seal on süsteema palalaika ja suure punnimisega saime lõpuks üle piiri. Malaisia poolel  jõudsime linna Johar Bahru. Edasi rentisime Avisest superpüss auto ( pildid tulekul), millega ootas meid ees 300 km sõitu KLi.

Fun fact: Malaisias on üle 60 000 km kiirteid. See on poolteist korda ümber maakera! Ja seda oli tunda hästi  teel KLi. Kiirusepiirang oli küll 110, aga eks vahel ikka unustasime jala pedaalile :) KL jõudsime kenasti keset päeva ja väikese vaevaga leidsime ülesse ka meie korteri. Maja välimus ei olnud paljulubav, aga korter oli kolme magamistoaga ja marmorpõrandaga ( pildid tulemas ). Viskasime siis asjad tuppa ja läksime üle tee Supermalli shoppama. Pärast paaritunnist ostlemist oli poistel raha kulutatud ja meel hea. Jäi üle võtta ka viimane vajalik komponent: väike pudel viina. Esimesena silma riivanud viinapudelid maksid üle 100 ringiti ( 1 eur=3,5 ring). Lõpuks leidsime aga mingit kohaliku viinakese 25 ring eest. Meie õhtuoode toimus Mäkis ( pidi ikka kohalikku toitu ka proovima:). Mina ja gert võtsime SUPER MACi. Päris korralik kaloripomm oli see.

Soojendamise osa võib vahele jätta, aga linnaminek oli juba huvitav. Nimelt võttis meid peale mingi kohalik mees oma väikese, väga väikese autoga ( meid oli 5 tiimis). Linnas ootas meid esimene ja üks ainukestest KL vaatamisväärsustest : Petronas Twin Towers. Õhtuses pimeduses oli see hoone väga võimas vaatamisväärsus. Edasi hakkasime mõtlema klubivalikule. Otsustasime minna Zouki, mis peaks olema väga hea klubi. Õnnetuseks oli Ander maha jätnud oma dokumendid ja siis me üritasime laveerida üht ja teist pidi, kuid kõik koos me turvakontrollist siiski läbi ei saanud. Seega tuli otsida edasi uus klubi ja valik langes kurikuulsa Beach Clubi peale. Nimelt on ta kuulus selle poolest, et sealt võib leida kerge vaevaga endale lõbutüdrukuid. Mida me aga ei osanud ette näha, oli asjaolu, et klubis olevatest naistest oli 90% lõbutüdrukud :D Naiste tähelepanu alla langemine oli küll meelitav, aga veidi ebaloomulik. Võtsime vastu järjekordse otsuste uuesti proovida Zouki. Seekord sai 4 meist sisse ja Christian, mees kes oli ainukesena piisavalt vana ja seekord sisenes ka enda dokumendiga, jäi ukse taha. Ander otsustas jääda välja Christianiga ja mina iff ja gert läksime kluppi. Klubis oli kolm erinevat saali, aga sisuliselt oli mõte samas. Igas saalis lasti järjest viimaste aastate klubihitte, mis tekitasid meeldiva meeleolu. Kahjuks oli inimesi nii palju, et väga hingata ei saanud ja veidikese aja pärast andsime me alla. Lõpuks jõudsime koju umbes 4 paiku ja esimene õhtu oligi läbi.

Teine päev hakkas meil umbes 1 paiku, kui kõik mehed olid valmis linna vallutama. Võtsime siis meie uhke auto ja ivari Nokia Mapi lahti ja läksime laiama. Eesmärk oli vähemalt paar vaatamisväärsust läbi käia, et linnukene kirjas oleks. Esimesena jäi ette meile telekommunikatsioonitorn ( suhteliselt sarnane ehitis Tallinna Teletornile) kus küsiti hingeraha, et saaks liftiga üles sõitta. Vaade oli suhteliselt kehv, kuna vaatetorni konstruksioon varjas palju ja peale Petronase tornide polnud ka palju vaadata. Edasi panime ivari Nokiasse sisse mingi mošee aadressi, mida me peale tunnikest otsimist kokkuvõttes ei leidnudki. Lõpuks, kui me olime otsimas juba söögikohta, leidsime me Natsional Mosque üles, mis oli suhteliselt võimas ehitis. Söömas käisime me vist peatänaval, kus elu oli kirev ja söögikohad järjest tulemas. Enne kojuminekut otsustasime käia ka väikeses jalamassaažis, mis oli üllatavalt hea. Samuti oli kena vaade näha nelja poissi kõrvuti massažitoolis.

Soojendamise osa võib järjekordselt vahele jätta, aga linnaminek 6 inimesega väikses autos on alati huvitav. Linnas käisime Petronase tornide all pissil ( ses mõttes et ikka maja sees olevas WCs) ja tegime turvamehega pilti. Edasi liikusime Zouki, kus seekord oli avatud ainult üks saal. Algul oli küll veidi tühi, aga lõpuks ikka sama paksult täis, kui eile. Pärast klubikäiku oli vaja järjekordsele taksosõidule minna. Seekordseks taksojuhiks oli Mr. Reebok ( reeboki müts peas). Ta ei olnud esimesed 10 min nõus sõitma mitte kuhugi. Aga lõpuks me ütlesime talle :" Mr. Reebok, we pay you huge money," ja rattad hakkasid liikuma. Mäkki kohale jõudes panime kamba peale kokku 10 ringitit, mille peale Reebok läks äärmiselt kurjas ja lubas oma sõbrad meile peale saata. Me ei hakanud ootamisega ka riskima ja võtsime järgmise takso kiirelt ja läksime koju.

Tagasiõit hakkas meil Esmaspäeval kell 3 umbes ja vaja oli tagasi jõuda kell 7. Seega oli meil suhteliset kitsas graafik. Õnnetuseks oli kiirteel juhtunud avarii ja me olime umbes 45 min ummikus ja seega meie võimalused olid kadunud. Lõpuks jõudsime Joharisse kell 8 paiku ja andsime auto ära, et bussiga piiripunkti sõita. Piiripunktis oli järjekord järjekorra otsas ja suur rõõm oli lõpuks saada Singapori poolelt üle piiri. Aga siis alles mured hakkasid. Nimelt olime me kõik 5kesi Malaisiast ühe 0,7 l pudeli viina kaasa võtnud. Me küll teadsime, et ilma deklareerimata on see keelatud, aga üritasime rumalaid turiste mängides teoga läbi pääseda.  Tegu nii lihtsalt ei läinud ja pärast piirikontrolli X-ray skännimist istusime 5keis juba Immigratsiooni officis :D Algul lootsime, et võetakse pudel ära ja tehakse hoiatus, aga muie kadus näolt kiirelt, saades teada oma 200 dollari suurusest trahvist. ( ala 140 eurot). Seega kahekordistus meie reisi eelarve selle rumala trikiga. Pudelid loomulikult jätsime alles ja nüüd seisab külmpakis Singapuri kalleim viin: Poet.  Varsti tulevad ka värvilisavad pildid :)