Kagu-Aasia palverännak.

Käesolev lugu räägib kolme mehe seiklusretkest läbi kolme põneva riigi: Vietnam, Kambodža ja Tai. Kuna soovisime kogeda backpackerite elu, siis oli meil broneeritud vaid kaks lennupiletit, ööbimine Bangkokis ja Phuketil. Kokku üle 4300  km seiklusi ja piinu. Kuna kirjutamisoskus on kehvavõitu, siis üritame rõhuasetuse panna naljakate piltide peale, mis kirjeldavad paremini meie läbielatut. PS! Kõik mehed kasvatasid habet (eesmärk oli välja näha nagu Brad Pitt "7 aastat Tiibetis")

                                                                              Meie reis

Day 1: Mina ja Gert checkisime välja oma ühikatest ja sõitsime Ivari poole, et üleliigsed kohvrid sinna jätta. Esimene tegevus oli Ivari ettevalmistamine reisks. 14 kuuga Singapuris oli Ivari muutunud aheldatud töömesilaseks ja esimesena vabastasime tema kukla üleliigsetest juustest.

                                                                 Ivari vabastamine

Kella 4 paiku jõudsime Hanoisse, kus esimene üllatus oli asjaolu, et lennujaam on 30 km kaugusel linnast. See oli esimene märk faktist, et ühe A4 pikkune ettevalmistus kuu ajaliseks reisiks on veidikene vähe. Nagu varem mainitud, ainukesed broneeritud asjad olid majutus Bangkokis ja phuketis ning kaks lennupiletit. Seega poole reisi ajast vahtisime me oma nutitelefone ja uurisime, kuidas järgmisesse linna saada, kus seal ööbida ja mis seal teha saab. Seega reisi parim sõber oli Tripadvisor, mille järgi me enamus oma majatused ja söögikohad välja uurisime. Esimene neist oli ööbimine Hanois.

Hanoi oli külm: +18 kraadi ja päikest polnud ühelgi päeval. Linn on vaene ja inimesed elavad üksteise otsas. Infrastruktuur on aga meeletu ja massivsed viaduktid ja sillad täidavad linna. Meie panime oma asjad hotelli ja läksime esimesse kohalikku söögikohta, kus ma sain vist väikese mürgituse. Edasi läksime väikesesse baari, mida juhtis väga sõbralik hispaanlane ja seal me vaatasime jalkat. Ivari ostis endale väga sobiliku peakatte ja alles paari päeva pärast saime teada, et naised käivad sellisega. 

                                                                Kohalik õlu ja melu.

Day 2: Läksime varakult Halong Bay reisile. Ilmselgelt oli see üritus mõeldud paaridele ja seega kolm suurt euroopa meest ei sulandunud väga hästi seltskonda :D. Halong Bay tuuri esimesel päeval külastasime päris kenasid koopaid ja sõitsime kanuuga. Õhtusöögi eel oli väike kokandustund ja siis saime kõik koos romantilist õhtusööki nautida.

                                                            Koobas. Suur.

                                                                            Ivari ja Gert kanuutamas

                                       

                                                              Enda keeratud kevadrull on ikka kõige maitsvam

Day 3: Ronisime ühe mäe tippu, kus oli kena vaade. Rohkem üritusel midagi ei toimunud. 5 paiku olime tagasi Hanoi hotellis.

                                                            Halong Bay tipus

Hanois otsisime head söögikohta, aga lõpetasime hoopis süües kebabi tänaval. Edasi läksime samasse baari kus esimene päev ja istusime veidi. Edasi liikusime kuhugi teise baari, aga keskööni vastu ei pidanud ja läksime enne koju magama.

Day 4: Äratus oli kell 10, aga meie juba kell 8 üleval. Järjekordne reisiläbiv fenomen. Väljas ei jaksanud käia ja enne kukke juba üleval. Juu vanus teeb omad korrektuurid. Tol päeval oli meil plaanis minna kell 7 rongi peale ja seega päeva sisustasime turiste mängides. Kahjuks Hanoi ei pakkunud suuri vaatamisväärsuseid ja ega me ka väga ei pingutanud, et igale poole jõuda.

                                                                     Nagu kaks tilka vett

                                                    Aasta Turist 2012 Kanditaat Ivari Kull

 Rongijaama jõudes saime me esimese tagasilöögi. Hotellis väideti meile, et ei ole vaja enne piletit osta ja rongijaamas saab kõik vajaliku tehtud. Olukord osutus aga vastupidiseks. Kell 7 ei olnud üldse võimalik rongile saada ja kell 11 ei olnud võimalik ühte vagunisse saada. Kuna me aga ei soovinud enam  Hanois olla, siis võtsime kella 11 piletid. Nendest kaks piletid olid pehmete vooditega vagunites ja üks oli kõvade vooditega vagunis (pehmes kajutis oli 4 voodit ja kõvas 6). Loosiõnn mind ei soosinud ja ma sattusin kohalike inimestega kehvemasse vagunisse. Olime lugenud igasuguseid hirmulugusid varastamistest ja seega olin ettevaatlik. Ja rongi sõit kestis 14 tundi.... Kuna aga kajutikaaslased tundusid mõistlikud inimesed, siis jäin rahulikult magama. Kahjuks ei olnud ma valmis selleks, et vargad tulevad peale vahepeatustes keset ööd. Kell 4 ärkasingi ma üles lärmi peale ja nägin, et meie kajutiuks oli irvakil ja mingi mees vaikselt piilus üle õla meie tuppa sisse. Suurest hirmust võtsin ma enda seljakoti kaissu ja üritasin vaikselt varbaga ust kinni lükata. Ta veidi aega pusis vastu, aga lõpuks andis alla ja ma sain ukse kinni ja lukku pandud.  

                                                            Pärast öist võitlust....

Day 5. Ega pärast seda vahejuhtumit väga magada ei saanud ka. Umbes 10 paiku oli rong suhteliselt tühi ja Ivari ja Gert ühinesid minu vagunisse. Kuna me sõitsime ranniku ääres, siis oli vaade väga kena.

                                                                         I am on a train.
 Kella 14 jõudsime Hoiani ja Da Nangi hotelli transport ootas meid kena sildiga.

                                                             Mr. Meripalu isiklikult

 Viskasime kodinad kähku hotelli Da Nangis ja jooksime Kimmy Tailori poole. (sama koht, kus Top Geari tegelased oma ülikonnad lasid teha Vietnami saates). Suureks üllatuseks toimus ülikondade tegemine nagu konveieri pealt. Piilud ukse vahelt korra sisse, järgmine hetk istud juba laua taha, igal kliendil on oma teenindaja, kes võtab läpakast lahti 1000 ülikonda ja hakkab küsima su käest järjest küsimusi. Pool tundi hiljem on kõik vajalikud asjad tehtud ja 250 dollarit käest ära võetud.

                                                                    Ivari ja tema assistent.

Day 6. Ärkasime jälle varakult ja läksime veidi linna avastama. Ostime turu pealt kenad turisti riided igaks juhuks ka.

                                                                           turistid vist

Kell 12 oli esimene proovimine ülikondadega. Kuna mina tellisin ainult ühe ülikonna ja kaks särki, siis minu teenindaja oli väga pahur ja 5 minutiga oli kõik tehtud. Ivaril ja Gerdil läks ikka vähe kauem. Pärast proovimist läksime edasi rolleritega mägesid vallutama. Tee oli käänuline ja kena vaatega ja lõpus jõudsime ühele mahajäetud mägiteele, mis oli 2 meetrit lai ja viis meid mäe tipu poole. Tipus leidsime kaks radarit ja kuna keelavad sildid olid igal pool, siis läksime kähku koju. Loomulikult läks mul tagasiteel tagarehv katki ja viimased 10 km pidi sõitma aeglaselt.  Hotelli jõudes järjekordselt tegime söögi ja varakult magama.

                                                                   Mägiteed

                                                                          Keelatud alad

Day 7. Ülikonna proov kell 10. Kõik oli kena ka korras. Edasi veetsime kaua aega arvutis, uurides edaspidist transporti ja majutust. Ilmselgelt polnud meil lootust saada kajutit koos ja seega võtsime kolm istekohta. kella 8 paiku astusime vagunisse ja kohalikud pilgud kinnitusid meile nagu värskele lihale :D. Õnneks veidi pärast sõidu algust tuli üks töötaja pakkuma meile upgrade´i magamiskajutisse. Mina ja gert võtsime pakkumise vastu ja Ivari jäi edasi magama kohalikega pingi peale. Kajut väga luksuslik ei olnud ja nagu pildilt näha, siis Gert mahtus napilt.
 
                  Gert on laes kinni

Ühe magusa fakti oleme siiani kõrvale jätnud. Meie staarturist Ivari reisivahendiks olid mäesuusa saabaste kott.

                           Omapärane backpacker.

Day 8. Nha Trang. Venelaste paradiis. Pooled sildid olid vene keeles ja kohalikul rahval ka venekeel suus. Esimese päeva veetsime Vin Pearlis. See suhteliselt hoomamatu kompleks. Kogu tegevus toimub saare peal, kuhu sa saad maailma pikima gondlisõiduga (üle vee pikim). Saarel on veepark, veemaailm, lõbustuspark, arcade ja kõik muu vajalik. Kogu päeva lõbutsemine väsitas ära ja õhtul kenasti varakult magama.

                                                         Gondlisõit saarele.

Day 9. Hommikul varakult sukelduma. Väga meeldiv, et Vietnamis saab 50 dollari ja ilma lubadeta käia sukeldumas. Veidi oli hirm sees, et nii odavalt sai minna, aga tegelikult tundus üritus väga professionaalne ja kõigil meil oli oma instruktor. Pärast sukeldumist lebotasime ja ootasime järgmise öörongi saabumist. Esimest korda saime kõik koos ühes kajutis magada.

                                                                        Gerdile meeldis

Day 10. Saabusime Saigoni (Ho Chi Mihn City). Linnas elab üle 10 miljoni inimese ja tundub, nagu oleks samapalju rollereid tänavapildil. Esimene atraktsioon oli Vietnami sõja tunnelid, kus siis Vietkongid elasid ja võitlesid jänkide vastu. Ivari sai püssi ka lasta.

                                                           Ivari puges peitu

                                                                          Turistikas tunnelis

                                                    AK47 (vaadake, kus Ivari vasak käsi on)

 Järgmine atraktsioon oli War Remnants Museum. Muuseum kajastas Vietnamis sõda ja sellega kaasnevaid usa poolt korda saadetud sõjakuritegusid. Suhtelist võigas kogemus. Õhtul aga sõime krokodilli, jaanalindu ja skorpionit. Ja mis te arvate, millal magama läksime. Ikka varakult läksime :)

                                                                   Varustus

                                                     Terve hoone oli taoliseid ja veel võikamaid pilte täis.

Day 11. Päeva ajal laisklesime linna peal ja käsime kuskil valitsushoones ja tegime aega parajaks,  oodates õhtust bussisõitu Kambodžasse. Sõit toimus öösel, mille pärast paar tundi olime piiril kinni, aga lõpuks kell 11 jõudsime pealinna Phom Pheni. Tol päeval käsime me Killingfieldil. Kui ma arvasin, et Vietnami muuseum on robustne, siis sain uuesti üllatada. Diktaator Pol Pot lasi tappa kahe aastaga 20% rahvastikust (umbes 3 mil inimest). Ja too killingfield oli üks nendest kohtadest. Pildid kirjeldavad täpsemalt. Õhtul sõime pitsat, pingutasime paar õlut ära ja siis magama.

                                           Et ei oleks kedagi, kes vanemate tapmise eest kätte tahaks maksta.

                                                             9000 pealuud, mis tollelt tapaväljalt leitud.

Day 12. Magasime kaua ja siis kohalikule turule shoppama. Ivari ostsin endale kohvri sealt.  Kell 4 hakkas buss liikuma Siem Reapi poole. Algus väga paljulubav ei olnud. Riigi kahe suurima linna vahel puudus asfalttee. Hüppasime seal kruusateel ja süda hakkas juba läikima. Õnneks mingi hetk saabus asfalt ja edasi läks asi libedamalt. Kell 11 õhtul jõudsime kohale ja saime esimese tagasilöögi Tripadvisori käest. Meie bookitud hotell oli äärmiselt kehv ja panime sealt jooksu. Kõrvaltänavalt õnneks leidsime parema ja jäime sinna.

Day 13. Ankor Wati templid! 15 dollarit tuk tuki juhile, et ta meid ringi veaks, 20 dollarit igaüks sissepääsu eest, 15 dollarit pooletunnise giidijutu eest. Sellised summasid ei olnud veel reisil investeerinud ja minu jaoks väga eriline kogemus polnud. Gerdile aga meeldis väga, nii et kuidas kellelegi. Lõuna paiku olime linnas tagasi ja tegime kalamassaaži. Kuna Siem Reapil oli pub street, siis lootsime esimese suurema ööelu kogemuse saada reisil. Kahjuks keegi kaua vastu ei pidanud ja kell 1 juba norskasime võidu.

                                                                            Ankor Wat!

                                                         Markus Murruste trade mark

Fish food. 

Day 14. Gerdil ja Ivaril tekkis soov minna ratsutama. Leidsime siis üles ainukese rantšo Kambodžas ja kuigi kõik oli täis bookitud, saime siiski sõita. Hobused olid küll väikesed, aga sellegipoolest oli päris huvitav kogemus, kui galoppi võidu lasime. Edasi ootasime bussisõitu Siem Reapist Bangkoki, mis osutus kõige hullemaks kogemuseks siiani.

                                                               Ivari hobune.

Day 15. Sõit Siem Reapi algas öösel kell 1:30 kui meid võeti hotelli juurest peale. Kogunemiskohast liikusime edasi kell 2:30. Tai piirile jõudsime kell 7 hommikul ja sellele järgnes kaks tundi jamamist, et saada ühest riigist välja ja teise sisse. Bangkokis pidime me ajakava järgi olema kell 10:30, aga Tai piirist hakkasime me liikuma edasi alles kell 11:30. Kella 4 paiku jõudsime Bangkoki ja enda korterisse lõpuks kell pool kuus. Seega olid rikutud meie suurejoonelised plaanid uhkeks õhtusöögiks ja lõpuks piirdusime koduse kartuli ja hakklihakastmega.

                                                               Üleküllus pani imestama

Day 16: Bangkok! Läksime suurde ostukeskusesse ja rahvamass oli meeletu. Bangkokis elab 8 mil inimest ja erinevalt Saigonist, kus inimesed sõidavad rolleritaga, on Bangkok täis autosid. Seega nägime otsatuid ummikuid. Kuna suures ostukeskuses ei tundnud ennast mugavalt, läksime edasi turule, kust ostsime reisi parimad asjad (vt pilt). Edasi hakkasime vaikselt valmistuma õhtuks. Pärast kodus soojendamist läksime me välja kuhugi rajooni, mis oli täis pubisid ja klubisid. Too õhtu oli ka ainuke suur pidu ja koju jõudsime alles varahommikul.

                                                                  Space Cowboys.

Day 17: Pool päeva lesisime voodis ja tellisime mäkki eineid endale. Ivari oli tublim ja käis ostukeskuses Jessicale jõulukinki otsima. Tolle päeva suurim kaotaja oli aga hoopis Barbara (poola tüdruk, ka NUS vahetusõpilane, suur pidutseja). Tema ühines meiega tollel päeval ja tema jaoks oli see ainukene päev Bangkokis. Seega lootis ta suuri pidustusi ja elamusi, aga kokkuvõttes lõppes õhtu sellega, et vaatasime peorajoonis Manu vs New Castle mängu (4:3 manule) ja läksime koju ära.

Day 18. Päeva paiku käisime veidi linna peal ringi ja ootasime õhtust rongi Bangkokist Surat Thanisse. Kuna me broneerisime piletid väga hilja, siis saime kõige kehvema klassi...kõige....kehvema...klass....tai.....rongis..... Jõudes rongijaama küsisime me kohalikust infoletist, et kas me oleme õiges rongijaamas ja näitasime talle meie pileteid. Kui ta märkas, et me kõige kehvemas klassis, hakkas ta südamest naerma meie üle. See ei olnud kõige parem algus sõiduks. Õnneks oli vagun aga suhteliselt korralik. Meenutas eesti rongide ülesehitust. Ainult et iste oli kitsam ja kõvem. Ja konditsioneeri ei olnud. Seega tollel õhtul magada väga ei saanud.

                                                       Ivari ammutamas inspiratsiooni loodusest

                                                         Ei saa aru, kus üks lõppeb ja teine algab

Day 19. Rongisõit kestis kella 7ni hommikul. Surat thanis läksime oma hotelli ja magasime 4 tundi, et olla värsked FULL MOON PARTY jaoks. Koh Phangani jõudsime kell 7 õhtul ja suur väsimus oli ikka veel sees. Eelarvamus peost oli selline, et pidu kuskil rannal ja põõsa all pead vetsus käima. Tegelikult olid aga mitmed pikad tänavad täidetud söögikohtade ja poodidega, mis kõik seda üritust ootasid. Meeleolu oli ülev ja väsimus kadus. Kõndisime veidi tänavate vahel ja siis jõudsime rannale.  Täiesti ebareaalne... Sellist pidu pole ma eluilmaski näinud ja arvatavasti ei näe enam kunagi. 30 000 noort purjus inimest rannal, 10 erinevat muusikakohta, mis paksult rahvast täis. Tuleshowd ja värgid särgid.  Kahjuks muidugi enamus meeste piitsa ümbermõõt on suurem kui nende IQ. 350 päeva aastas istuvad jõusaalis, et siis nädal aega pidu panna seal. Meie kolmekesi olime kõige väiksemad poisid sellel peol. Ja kõige vähem tätoveeringuid samuti. Ja muidugi üks põhilisemaid asju peol on alkoholi tarbimine liivakasti ämbritest. Sinna mahub kenasti 0.2 l alkoholi ja samapalju pealejooki. Kahjuks kadus esimene eufooria kolme paiku ära ja me mõistsime, et meil pole kuskil ööbida ja pidutseda ka ei jaksanud. Poolakas ja Ivari üritasid veel edasi panna ja samal ajal mina ja Gert läksime palmi alla magama :D Väga pikka und selle muru peal ei saanud ja nõnda algaski ebamugav öö erinevates kohvikutes tiksudes ja hommikut oodates.

                                                             Ahniii

                                                                      jump the rope

Sellised me olime

                                                               Praht prahiks, aga arvatavasti vee ja väljaheidete suhe rannal oli hommikuks üks ühele

Day 20: Muusika lõppes kell 10 ja meie praam liikus ära kell 12. Surat thani hotelli jõudsime kell 5 õhtul ja läksime magama ära.

Day 21: Me magasime kuni 5 hommikul. Siis sättisime sammud meie viimase sihtkoha suunas. Buss jõudis phuketisse 3 paiku ja lõpuks nägin ka vanemaid üle pika aja. Sättsime ennast majja sisse ja valmistusime uusaastapeoks.

Day 22: Käisin vanemate hommikust söömas ja pärast läksime rolleritega tiirutama ja otsima kohta kus uusaastat vastu võtta. Valisime ranna, kus toimus Paris Hiltoni promotitud pidu. Siis hakkas ka välimuse ettevalmistus. Lõpuks ajasime kaua kasvatatud habemed maha
                             

Poistest said mehed kuu ajaga

                                                        Ja perverdid minutiga.

Terve Patongi linn oli rahvast pungil ja melu meeletu. Meie Parise peo alale ei sisenenud ja võtsime aastavahetuse kõrval rannal vastu. Kolme paiku sõime kõhu täis ja läksime magama.
                                
                                                               Patongi peatänav

Day 23: Kõige kehvem aeg maailmas, millal elekter saab ära minna. Eelnev öö saime magama umbes 5 paiku ja kell 8 ei olnud enam võimalik magada, kuna konditsioneeri puudumise tõttu oli toas 100 kraadi. Õnneks tegime veel rumalama otsuse Gerdiga ja läksime basseini äärde. Pärast kahte tundi päevitamist ( ilma päikesekreemita ja bassu ääres) tuli elekter tagasi ja läksime uuesti magama. Päeval käisime korra kenal rannal ja õhtul nautisime jõhkrat päikesepõletust.

Day 24: Sõitsime rolleritega saarel ringi, eksisime ära kuhugi mägede vahele ja arvasime, et meist tehakse kohe suppi. Aga õnneks jäime ellu. Koju jõudsime kell 7. Olid suured plaanid välja minna, aga jaksu ei olnud ja seega läksime üle tee õhtust sööma.

                                                             Phuketi teede hirm

Day 25: Kell 1 checkisime välja ja läksime uute kohta ööbima. Suhteliselt kena kompleks oli ja tegime esimese treeningu üle pika aja poistega. Õhtul läksime Patongi vene söögikohta et seljankat ja pelmeene süüa. Ja pärast seda läksime vaatama Ping Pong showd. Lisan siinkohas täpse Vikipeedia kirjelduse, et selgitust tuua: The show consists of women using their pelvic muscles to either hold, eject, or blow objects from their vaginal cavity. Ja millegipärast on sul ootus, et näed midagi erakordset või vaimustavat, aga ülevalolev kirjeldus on see mida sa näed. Ja see on võigas. Kalad, angerjad, papagoid, konnad jne.

Day 26: Varakult äratus ja suund Phi Phi saarte poole. Ilm oli kena ja kaks korda sai snorgeldada. Samuti nägime saart kus filmiti The Beach. Õhtul üritasime välja minna, aga Patongil suurem jagu tüdrukuid klubides prostituudid ja nõnda kadus enamustel tantsuisu ära ja läksime koju tagasi.

                        

Day 27: Midagi, mitte midagi, veel mitte midagi ja siis veel mitte midagi ja siis pakkisime asjad ära.

Day 28: Tagasi Singapuri. Mina lootsin siin nautida kena nädalat päikest võttes ja trenni tehes, aga õnneks jäin haigeks ja higistan siin Ivariga võidu. Loodetavasti oli meeldiv sissekanne, kuigi lõpupool veidi igavavõitu. Sellega saab kokku võtta siis minu poolaasta Singapuris ja varsti Eestis näeme.